1) võta nimi 'Sssssskatu',
2) eemalda 'katu' -> jääb 'Ssssss',
3) pane 'Ssssss' rootsi keelde -> tuleb 'Rrrrrr',
4) liida 'gatan' -> tuleb 'Rrrrrrgatan'.
Nii et Yliopistonkatust saab Universitetsgatan jne, lihtne ja ilus. Aga mismoodi nad linnanimesid tõlgivad, on mulle siiani segane. Helsinki -> Helsingfors veel kuidagi, aga kuidas tehakse nimest Turku (mis üsna loomulikult tähistab turuplatsi) rootsikeelne Åbo (mis tähendab jõe ääres olijat vms) - mina aru ei saa.
Minu elu kulgeb siin sadamalinnas vaikselt ja kenasti, täna muide saabus meile talv ning hakkas lund sadama - meeldiv vaheldus kohalikule porikuule. Peale lume pakuvad soomlased oma külalistele lahkesti ka muud meelelahutust. Nii näiteks varustatakse mind iga jumala päev rikkaliku lugemisvaraga postkasti topitud värvikireva reklaamtilulilu näol. Vaese eesti tudengina ei lähe ma muidugi reklaami õnge ega osta omale eramaja, magamistoamööblit ega isegi mitte muruniidukit. Mõned kodanikud tunnevad end vist halvasti, kui näevad kõiki neid ilusaid asju, mida nad endale lubada ei või, ja nii kleebivad nad oma postkastile sildi 'Ei mainoksia, kiitos!'. Mina ei kleebi - teate, kuidagi südantsoojendav on tunda, et keegi ikka mõtleb su peale siin külmas ilmas ja pakub sulle parimat, mida tal on. Mis siis, et natuke pähemäärimise hõnguga.
2-3 korda nädalas tekib mu postkasti ka ühtteist mõistlikku. Kolmapäeval ja laupäeval ilmub nimelt kohalik linnaleht Turkulainen ning umbes üle nädala tudengileht TYLkkäri (või midagi sarnast). Neid on päris hea passiivse soome keele arendamise eesmärgil õhtuti tee kõrvale lugeda. Tänu teisele mainit üllitisele õnnestus mul septembris üle kolme ülikooli kuulsaks saada. Päris semestri alguses organiseeriti välistudengitele väike tutvumispidu ja pandi piduliste sekka muuhulgas ka TYLkkäri korrespondent ringi jalutama. Mulle ja minu norrakast sõbrale sattus ta peale siis, kui me parajasti suure laua ääres püstijalu kartulisalatit manustasime. Tegi juttu - kes, kust, miks - ja otsis lõpetuseks kotist välja fotoaparaadi. Järgmises lehes ilmuski pilt kahest näljasest mehest, kes Soomemaad paljaks sööma tulnud (igatahes näod kukkusid küll sellised välja). Kui ma tagasi tulen, siis küsige näha, saate ka suutäie naerda.
Kes on tudeng? No selline ... 18-25 aastane loru, kelle elueesmärk on õlut juua, kergesti läbi saada ja kes tegeleb millegi mõistlikuga alles surmaähvardusel. Kas nüüd jah just päris niimoodi, aga stereotüüpselt mõeldes peaaegu. Samas pole paremat vahendit stereotüüpide murdmiseks kui reisimine. Maailmas ringi liikudes kohtab Inimesi, kelle olemasolu enesele muidu ettegi ei oskaks kujutada, kui ise ei näeks. Nõnda viis eelmises killus mainit sõber mind hiljaaegu kokku veel ühe norrakaga, kes õpib Åbo Akademis soome keelt. Mees on umbes 60 (kuuskümmend) aastat vana ning töötab oma kodukohas ... pastorina. Aga tudengipilet taskus teeb temast täisväärt tudengi ja nii pidin mina oma stereotüüpe põhjalikult ümber hindama.
Kuigi üliõpilasküla (mille kohta tuleb muide järgmine reisikiri) asub ülikoolilinnakust ainult kümnekonna minuti tee kaugusel, kasutab enamik tudengeid liiklemiseks jalgratast. Eesti mõttes kvaliteetpille näeb siin tänava peal küll vähe - olen märganud vaid mõnda üksikut Scotti, ühte Treki, ühte GTd ja mitte ühtegi Diamondbacki. See-eest kodumaine toodang on soomlase jaoks kõva sõna: Helkama, Tunturi ja Kulkuri märki kannab oma 90% ratastest. Lisaks õnnestus mul Turu linnas kohata väga huvitavat liiklusvahendiliiki - tõukerattaid. Päris täiskasvanud Inimestele, esimene ratas on tavalise jalgratta oma ja tagumine pisike. Ma sattusin tast niisugusesse vaimustusse, et tahtsin omale ka, aga õnneks ei leidnud kohta, kust osta. Mis ma ta'ga praegu peale hakkaksin - Turus ju lumi maas.
Emadest on vahel kasu ka. Või kuidas võtta. Igatahes minu oma pani mulle Soome kaasa Linda Petti 'Poissmeeste kokaraamatu'. Et otsigu ma inspiratsiooni menüü rikastamiseks. Kuna mul eestikeelset lugemisvara just jalaga segada ei ole, lehitsesingi toda üllitist vahetevahel ning avastasin suurepärase (selles mõttes, et lihtne valmistada) eine nimega 'Poissmehe panniroog I'. Retsept seisnes orienteeruvalt järgnevas: pannil tuleb kokku praadida sibulat, vorsti ja õunu, segada hapukoorega ning lüüa kõige peale kaks muna. Pärast selle asjanduse kokkuvaaritamist õnnestus mul täiesti katseliselt ja omal nahal veenduda väites, et mehed olla solgisööjad. On jah, mis seal salata.
Tundub, et minu seekordne reisikirja viktoriin kukub läbi veel suurema kolinaga kui Hollandi oma. Igatahes olen kolmandale küsimusele seni saanud ainult kaks vastusepakkumist ja kui asi niimoodi edasi läheb, jätan auhinnaks pakutud au ja kuulsuse üldse omale. Aga eilne jalutuskäik linna peal pani mind mõtlema, et äkki peaks hoopis viktoriini põhimõtteid muutma ja küsimused kergemad panema. Ühes Turu keskuse suuremas kaubamajas tegi mingi ajaleht endale reklaami sellega, et pakkus huvilistele reisi Brasiiliasse. Oma huvi kinnituseks tuli õigesti vastata 4-5 vastusevariantidega küsimust. Kaks küsimust jäi meelde ka:
1) Kus Brasiilia asub?
a) Lähedal
b) Lõuna-Ameerikas
c) Kaugel
2) Mis on Brasiilia pealinn?
a) Moi Paolo
b) Sao Paolo
c) Hei Paolo
Ma ei hakanud seda sedelikest täitma ega kasti laskma. Kuidagi loll tunne on, kui sind nii lolliks peetakse.
Kuigi ma õpin siin muuhulgas ka natuke soome keelt, käib see mul pedagoogilisteoreetiliselt valesti, st ilma sõnaraamatuta. Viimane seisab kodus riiulis küll, aga on päris paks ja arvestades, et see tuleks ka tagasi vinnata, otsustasin ta koju jätta. Viimati Tartus käies astusin läbi ülikooli raamatupoest ja küsisin mõnd kergemakaalulist varianti. Ei olnud. Ostsin siis vestmiku - ehk kulub ära. (Muide kuluski - kui läksin üleeelmise killu retsepti jaoks hapukoort ostma, sain sealt teada, et otsida tuleb potsikut sildiga 'Kermaviili'). Vestmik nagu vestmik ikka, sees väljendeid stiilis 'minu nimi on Jaan Tamm' ja 'ma tegelen kettaheitega'. Kõigil Ilo kirjastuse vestmikel on viimane peatükk sarnane ja sisaldab kõikvõimalikke silte. Millest ma ka aru saan - kui mitte mõista hoiatust 'kuri koer' või 'ära roni, tapab', võivad tulemused olla ebmeeldivad. Ainult ühe vestmikusse pandud sildi eesmärk tekitas minus arusaamatust - 'kerjamine keelatud'. Kes ei usu, võib raamatupoodi minna ja kontrollida, et soomlased on tõepoolest otsustanud vaeste eestlaste hordidele ära tõlkida kõige olulisema teate - ära siin kerja, muidu tuleb politsei ja teeb ...
Nõndaks, minu süda jälle kergemaks puistatud ja käes aeg teile kõigile ilusat talve soovida!
Jan