Samuti õigustab küla oma nime kõigiti temas leiduvate elutähtsate
rajatiste olemasolu poolest. Siit leiame mitu kauplust (lääneosas
vähemalt 2, ida kohta ei tea), kõrtsi, kiriku, portsu lasteaedu ning
mänguväljakuid. Üks viimastest asub otse minu akna all ja seega oli
just laste mänguväljak esimene asi, mida 1. septembri õhtul aknast
nägin. Alguses tundus natuke imelik, umbes - kas siis sommidest
tudengid tõesti nii lapsemeelsed on, et neile üliõpilaskülla
liivakaste peab rajatama, aga hiljem täheldatu põhjal sain ka mina
nende platside rakendusest aru. Nimelt elab siin üsna palju
(tudengi?)peresid ja pere tähendab ikka järeltulevat põlve ka. Kes
liivakastis müttamist sugugi imelikuks ei pea.
Mainisin ülal, et Turu üliõpilaskülast leiab kõik eluks vajaliku.
Tegelikult leiab enamgi - kiriku kõrval, sõna otseses mõttes keset
küla, lääne- ja idapoole vahel laiutab ... surnuaed. Kohalikud reeglid
näevad küll ette, et kõnealuses asulas võib elada kuni kaks aastat
pärast lõpetamist, aga ju tehakse sellest reeglist siis piisavalt palju
erandeid, et säärast rajatist tarvis läheb. Muidu on surnuaed kena
koht - kui neljast hallist seinast koos lae ja põrandaga villand saab,
ei pea väikeseks jalutuskäiguks kaugele minema. Üliõpilasküla asub
üsna linnaservas, eemal suurtest teedest ning mürast. Nõnda võib
ringipatseerimise ajal rahumeeli jõeäärsete pihlapuude otsast marju
põske pista või surnuaias põõsa all koguni siili kohata. Jaajah,
kõik noored romantikahuvilised - hommepäev Soome!
Tegelikult veenis mind üht reisikirja annet üliõpilaskülale pühendama tudengilehes ilmunud artikkel selle paiga ajaloost. Küla rajamisele hakati mõtlema juba viis aastat enne Turu Ülikooli riigistamist, 1969. aastal. Õnneks või õnnetuseks langes aga samale ajale suur rootsi turistide voog Soome. Viimast nähtust seletavad mitmed asjaolud, aga peapõhjuseks peetakse soomlaste odavat liha, mis rootslastele vägagi mekkis. Nii said need suvitajad omale ka vastava nime - fileeturistid. Samas tuli keegi ettevõtlik soomlane suurepärasele äriideele - miks ehitada üliõpilasküla ainult talveks ja lasta sel suvel tühjalt seista? Teeme siis juba kapitaalsemalt ja mõtleme ka turistide peale! Mõeldud - tehtud ning koos majakarpidega kerkisid kino, lihakauplus(!), ööklubi, minigolfiväljakud jne. Kõike kupatust nimetati ühe uhke nimega 'Põhjamaade suurim hotell'. Ööklubi asemel on nüüd külavalitsus, aga minigolfi saab minu kvartali nurga peal siiamaani mängida. 70ndtel õitses kogu äri vist üsna kenasti, aga 80ndtel hakkas ettevõtmine alla käima. Ajaloo uurijad seletavad seda Inimeste individualistlikkuse suurenemisega, tudengid polnud enam nõus, et nende toas (sisuliselt kodus) elab vahepeal keegi teine (veel enam - rootslane). Nõnda jäigi küla algse plaani grandioossuses lõpuni välja ehitamata. Mis praeguse hetke seisukohast on muidugi mõistlik - mida sa hing kõigi nende tühjade apartementidega peale hakkaksid.
Jõudsin eneses juba leppida tõsiasjaga, et minu suurviktoriini peaauhind seekord välja andmata jääb, kuivõrd viimasele küsimusele laekus ainult neli vastust. Neist kolm õiget ja üks huvitav. Õigeks vastuseks osutus seekord Rootsimaa kuningas Gustav II Adolf, kelle kuju imetlemiseks pole tartlastel tõesti vaja Turku sõita - meie kodukootud Kusti sarnaneb siinsega nagu kaks tilka vett. Teisalt on mul esimest korda kahju, et käesoleva reisikirja autorlus mulle kuulub. Nimelt tahaksin sellesse väga sisse võtta Reimo põhjendused Barclay de Tolly oletatavale ausambale Turus. Ta esitas need niivõrd veenvalt, et mul hakkas kõigi soomlaste nimel häbi, miks siin linnas suure väejuhi monumenti ei seisa.
Kummatigi näeb viktoriini tabeli esimene ots välja väga tihe - Helgeril, Reimol ja Urmol igaühel 3 punkti. Seega esitan neile teemakohase finaalküsimuse - kui palju elanikke pidi Turu Üliõpilasküla esialgsete projektide järgi mahutama? Seda arvu pole lootustki leida WEBist või entsüklopeediast, tuleb lihtsalt pakkuda. Kes kõige lähemale pakub, saab punkti, au ja kuulsuse.
Kena suusailma kõigile, kohtume reisikirja viimases osas!
Jan