Jah, aga maksku ta, mis ta maksab, kokku umbes täpselt 12 tundi võtab tee marsruudil koduuks-koduuks aega ikkagi. Astusin Turu linna kargesse öhe täpselt kell 5 reede hommikul, et üle raudteesilla 1/2 6se Helsingi bussi peale jõuda. Peale Soomemaa pealinna suundumise on selle bussil veel üks eelis, nimelt läheb ta ka Helsingi sadamasse ja koguni lääneterminaali, nõnda astusin enne 8t hoone uksest sisse. Aega nii et tapab, laev pidi väljuma alles kell 9. Ainult puhtast igavusest (kes on lääneterminaalis käinud, teab, et seal pole jumala eest suurt midagi) otsustasin kohese passikontrolli kasuks - ja hästi tegin. Selgus, et Soome sisse sõites oli mulle passi löödud kuupäevaks 1.09.96 (üheksakümmend kuus), seega olin ametlikult võttes aasta otsa passirezhiimi rikkunud, sest märgitud kuupäeval sisse sõitnuna vajanuksin ju viisat. Löntsisin kõige oma tavaariga piirivalvuri sabas kuhugi piirivalve staapi ja üritasin oma napis soome keeles sealsetele asjameestele selgeks teha, et ma vaid õnnetu juhuse ohver olen. Kuhugi nad läksid, midagi nad uurisid ja mina heitsin üha kasvava närvilisusega pilke kellale. Aga oh ime-imekest teist korda kolme päeva jooksul, juba poole üheksaks oli arhiivist välja tuhnit, et Jan Villemsoni nimeline sõitis tõesti Soome sisse täpselt aasta hiljem, kui tema pass näitab, ning nõnda võisin ausa mehena laevale marssida.
Toppisin oma kraami hoiukappi ja läksin laevadekile sadamast väljasõitu vaatma (mis on arusaadavalt üks kahest sündmusest, mida merereisil üldse vaadata tasub). Umbes 10 minutit enne 9t astus mulle ligi üks 50aastane papi. Ma ei tea siiamaani, miks ta just minu välja valis, aga kolm-pool tundi üksinda lagedat vett vahtida on igavavõitu tõepoolest. Lisaks sain (vähemalt esialgu) meeldiva võimaluse oma soome keelt praktiseerida - algaja keeleõppija ei satu just tihti kokku kellegagi, kes oleks nõus kõik tema konarlikud väljendused ära ootama (ja kui neid ei tule, siis ise lobisema). Sain Aki (nii oli papi nimi) kohta teada mitmesugust enamal või vähemal määral kasulikku infot. Näiteks oli tal naine, 9 ametit ja 12 (kakteist) last, aga samas ka kolm autot ja, mis kõige tähtsam, üks viimastest ka kaasas. Ja papil suund Tartu poole (Elvasse). Hurraa!! 70 EEKu kenasti kokku hoitud. Ainult väikese hinna eest. Nimelt, kuna mul omal soomekeelset juttu just pikaks ajaks ei jagu, tuli põhiliselt kuulata tema oma. Kella 9st kella 1/2 5ni. Vahetpidamata. Pärast sain õnneks veel ühe reisikaaslase - Aki võttis tee äärest mingi tüdruku peale. Tõsi, tüdruku soome keel oli minu omast veel kümmekond korda halvem, nii lisandusid mulle ka tõlgi kohused. Hakkama saime, vahepeal papi laulis meile ja kui ta midagi niisugust küsis, millest ei mina ega mu teine reisikaaslane aru ei saanud, rahuldus sohver vastusega 'Jah' - ning järgmised veerand tundi võis jälle ilma küsimusi kartmata soomekeelset monoloogi kuulata.
Laevalt maha tuli Aki muidugi autoga ja järelikult minust eraldi. Kokku pidime saama teiselpool tolli. Ma polnud sadama autopoolt kunagi näinud ja muretsesin alul, kas jõuan ikka õigesse paika, aga jõudsin küll. Tükk aega oma uuestt tuttavast varem - papi kollane mersu (stiilne 20aastane veteran) ilmus alles veerand tunni pärast. Veidi maad enne tolliputkat jäi auto seisma, Aki hüppas välja ja kadus kuhugi veel üheks veerandtunniks. Hiljem selgus, et rahavahetuspunkti otsima. Nii või teisiti, Eesti Vabariigi piirivalve jõudis selle ajaga oma pillid kotti panna ja ära sõita. Ning kui papi oma raudruuna tõkkepuu ette ajas, polnud kedagi puud üles tõstmas. Enne järgmist laeva. Mis pidi tolle augu juurde tulema õhtul kella 9 paiku. Aga kes on kavalam (julgem) kui kahejalgne ja kes siis veel peaks igast olukorrast väljapääsu leidma, kui mitte Inimene. Antud juhul osutus väljapääsuks nupp tollputka seina peal, mille mõjul tõkkepuu kui iseeneset üles tõusis. Sõida läbi või veoautoga, lastiks paar tonni kokaiini, jaanalinnutibusid - mida iganes. Jaajah, pealehakkamise puuduse üle minu sohver tõesti kurta ei saanud! Ka siis mitte, kui tuli hakata sadamast Tartu maantee poole sõitma - tema lihtsalt võttis mingi suuna ette, vahetas seda aegajalt ja muudkui kulges seda mööda. Kui lugesin tänavasildilt 'Kalamaja', tundus mulle - nüüd oleme õigest sihist piisavalt kaugele sattunud selleks, et veidi oma arvamust avaldada. Et võtaks äkki kaardi või nii. Papi kaart oli küll niru, aga õigesse kohta me jõudsime ja järgmised 2 1/2 päeva võisin veeta värskendavas Tartu linna sügises.
Niipalju siis parematest paladest käigul Eestisse. Kuna käesolev kirjatükk on reisikirja eriväljaanne, ei lõppe sellega teisele viktoriiniküsimusele vastamise tähtaeg, nõnda ootan endiselt teie arvamusi Turu Ülikooli asutamisaja kohta aadressidel ... well, you know:)
Reisist juba peaaegu välja maganud Jan